On midagi imelikku selles, kuidas keha hoiab seda, mille meel on juba lahti lasknud. Märkasin seda mitu aastat tagasi, kui võtsin pikalt pausi järel vardad kätte — sõrmed mäletasid silmuseid enne, kui jõudsin selle peale mõelda.
Kehaline mälu töötab teisiti
Psühholoogias nimetatakse seda protseduraalseks mäluks — see ei ela sõnades ja piltides, vaid liigutustes. Seetõttu reageerivad traumakogemustega inimesed mõnikord kehaga seal, kus pea on olukorraga ammu “tegelenud”.
Ja just seetõttu võib kätetöö — kudumine, saviga töötamine, õmblemine — välja tuua seda, mis ei allu vestlusele.
Kunstiteraapia praktikas
Kunstiteraapias kasutamegi just seda omadust — et käed teavad teed, kui sõnu veel ei leidu. Ei pea olema kunstnik. Ei pea tegema midagi ilusat. Vaja on ainult alustada.
Ja vaadata, mis ilmub.